Blog: „Meie ambitsioonidele vastav eelarve“ - speech given at the conference "Shaping our Future" (8.1.2018) - Hoofdinhoud
Seega on järgmise kümne aasta mitmeaastane finantsraamistik vaid üks ELi käsutuses olev tuleviku kujundamise tööriist. Kuid see on väga oluline tööriist. Nagu suhtlemine ja õigusnormid, võimaldavad ka finantsressursid määrata meil Euroopa arengusuund järgmiseks kümneks aastaks, tuginedes 27 liikmesriigi solidaarsusele.
Kuid esmalt peame me vastama kahele olulisele küsimusterühmale: sisulisele ja vormilisele. Tahaksin teile täna esitleda umbes tosinat esialgset seisukohta, mis on praegu Euroopa Komisjonis arutlusel, ning paluda teie tagasisidet nende kohta. Need kõik on esialgsed, ning kui teil on paremaid argumente või ideid, on mul heameel nendega tutvuda ja kaasata need komisjoni ettepanekusse, mis esitatakse kava kohaselt käesoleva aasta mais.
Rahastamises vajavad täitmist kaks lünka: Üks eelarve tulupoolel ja teine kulupoolel. Tulupoole lünk on põhjustatud kurvast tõsiasjast, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust. Me kaotame netopanustaja, st et pärast üleminekuperioodi, mille üle meie pealäbirääkija Michel Barnier praegu läbirääkimisi peab, tekib meil struktuurne finantslünk hinnangulise suurusega 12-13 miljardit eurot aastas. Lisaks sellele on meil lünk kulupoolel, sest me peame võtma endale üha rohkem uusi ülesandeid, mida aastatel 2011-2013 ei olnud võimalik täielikult ette näha, kuid mida on kas parem või ainuvõimalik täita Euroopa tasandil: võitlus terrorismi vastu, sise- ja välisjulgeolek, piirikontroll, investeerimine kaitsesse ja kaitsealased uuringud meie maksumaksjate ja kodanike huvides, samuti suured uurimisprojektid meie konkurentsivõime parandamiseks digitaalajastul. Kõike seda on vaja rahastada.
(Kõrvaldada kaks lünka: säästud ja uued vahendid)
Vaatame nüüd, kuidas neid lünki täita. Meie sellealased seisukohad on esialgsed, kuid tahaksin neid täna siiski tutvustada, et te teaksite, mis suunas me tahaksime liikuda.
„Brexitist tekkiva lünka saab täita põhimõttel 50:50. See tähendab, et 50 % tuleks täita praeguses eelarvestruktuuris olevate säästudega, piirates kulusid praegustele programmidele, ja ülejäänud 50 % tuleks täita uute vahenditega.“
Mis puutub uutesse ülesannetesse, mis lisanduvad varasematele, siis pakuksin välja suhte 20:80, st 20 % säästudest ja 80 % uued vahendid.
Usun, et see on õigustatud, sest me täidame neid ülesandeid liikmesriikide huvides ja aitame neil seeläbi raha säästa, näiteks kaitsealaste uuringute puhul. Ma usun, et osadele teist võib 80 % või 50 % uusi vahendeid tunduda palju, teistele jälle vähe.
Jõudmaks kokkuleppele mitmeaastase finantsraamistiku asjus on meil vaja üksmeelt. Meil on vaja 27 valitsuse, s.o 27 Euroopa asjade ministri ja 27 rahandusministri nõusolekut, peale selle on meil otsuse tegemiseks omavahendite asjus vaja liikmesriikide parlamentide nõusolekut. Nad kõik peavad kokkuleppele jõudma. Seepärast kutsun ma teid ning kõiki valitsusi ja parlamente üles paindlikkusele. Ilma manööverdamisruumita ei leia me kompromissi ja meil ei hakka olema uut mitmeaastast finantsraamistikku. Kui me aga suudame kokkuleppele jõuda, oleks see märk heast valitsemistavast, eriti ajal, mil Ühendkuningriik on EList lahkumas. See võib tulla üllatusena ka meie sõpradele Aasias ja Ameerika Ühendriikides - president Erdoganile, Putinile ja Trumpile - et me suudame tegutseda, olles sealjuures demokraatlikud ja tehes ühehäälseid otsuseid. Kui me jääme paindlikuks, on meil ruumi kompromissideks.
Me usume ka, et uusi ülesandeid ei tohiks rahastada laenurahaga. Euroopa Liidu juhtpõhimõtteks on olnud loomisest saadik see, et ta ei tohi elada võlgu. Meil ei ole võlgu praegu ega tohiks olla ka tulevikus. Küsige inimestelt Berliinis, Stuttgartis, Viinis, Pariisis või Roomas nende valitsemissektori võla suurust. Meie oma on null.
Kui me tahame kaks nimetatud lünka kõrvaldada, peame me kuskil kärpeid tegema. Seepärast oleme me vaadanud üle oma kulud, hinnates kõigi pooleliolevate programmide tõhusust. Me peame tegema kärpeid enamikus programmides, kuid kahjustamata meie praegust poliitikat. Mida tähendab see ühisele põllumajanduspoliitikale ja ühtekuuluvuspoliitikale? Need jäävad oma umbes 30 % osatähtsusega eelarves oluliseks ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus. Praegu on nende osatähtsus üle 35 %.
„Kaht programmi tahaksime me kärbetest säästa, kuna need on tihedasti seotud noorsoo ja meie tulevikuga. Üks neist on noore põlvkonna programm „Erasmus+“. Me tahaks, et rohkem noori - olgu üliõpilasi, teadlasi või töötavaid noori - liiguks Euroopas ringi ja õpiks tundma meie liikmesriikide kultuuri, keeli ja tööturge. Seepärast vajab programm „Erasmus+“ pigem rohkem vahendeid kui vähem. Sama kehtib ka meie teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ puhul.“
Tahaksin teha ka ettepaneku lisada ELi eelarvesse uus rubriik: „Tulevik, innovatsioon ja noorus“. Kui vaadata liikmesriikide eelarvete ülesehitust, on kasutatud rubriike lihtne mõista. Nende nimed on kultuur, taristu, heaolu, keskkond, riigikaitse. Meie 5 rubriigi nimed on 1a, 1b, 2, 3, 4 ja 5. Vähesed teavad tegelikult, mis peitub meie praeguste eelarverubriikide taga. Olen veendunud selles, et me peame muutma kogu eelarve üldsusele kergemini mõistetavaks. Rubriik peaks selgesti osutama poliitikavaldkondadele ja eesmärkidele. Nii võiks „Tulevik, innovatsioon ja noorus“ hõlmata programme „Erasmus+“, „Horisont“, Euroopa solidaarsuskorpust ja kõiki muid noorte ja innovatsiooniga seotud projekte.
„Oleme kindlalt otsustanud kaasata oma tulevasse finantsraamistikku vaid need programmid ja projektid, millel on ilmne Euroopa lisaväärtus. Kui ei ole täidetud vajalikud tingimused, ei kulutata ühtki eurot.“
See on minu jaoks esmatähtis. Ma usun subsidiaarsusesse ja minu meelest peab Euroopa Liit andma selget Euroopa lisaväärtust. Paaril järgmisel nädalal arutame, kuidas seda terminit poliitiliselt ja juriidiliselt täpsemalt määratleda. On paar näidet, mille puhul Euroopa lisaväärtus on ilmsem kui muudel juhtudel. Esimene näide: Musta mereäärest algava ja piki Doonau jõge kulgeva piiriülese raudtee elektrifitseerimine. See on ilmne näide Euroopa lisaväärtusest, kuna see tagab liikuvuse ja kujutab endast piiriülest taristut. Teine näide: Et olla konkurentsivõimeline muude maailma piirkondadega, vajavad meie teadlaskogukonnad uurimistöö tegemiseks võib-olla kolme Euroopas asuvat superarvutit, mis on 10 võimsama hulgas maailmas, mitte aga 27 erinevat. Ka sel juhul on tegu ilmse Euroopa lisaväärtusega.
(ELi lisaväärtus ühtekuuluvuspoliitikas) SKP erinevus elaniku kohta
Kolmanda näitega tahaksin teid provotseerida: Aga Sofiat maapiirkondadega ühendav raudtee Bulgaarias? Kas ka sellel on lisaväärtus Euroopa Liidu jaoks? Või ainult Bulgaaria jaoks?
Minu arvates peaksime me vaatama SKPd elaniku kohta. Ülemaailmne keskmine SKP elaniku kohta on 16 000 eurot aastas. Euroopa Liidus on see 25 000 eurot aastas elaniku kohta. Luksemburgis 103 000 eurot. Iirimaal 62 000, Rootsis 52 000, Saksamaal 42 000, Prantsusmaal 38 000, Bulgaarias 7 000. Seega on meil Euroopa Liidu väikseim - 7 000 eurot - ja suurim - 103 000 eurot. See SKP erinevus elaniku kohta lõhestab meie Euroopa peret. Seepärast peame me neid erinevusi vähendama, ja mitte vähendades Luksemburgi taset, vaid tõstes Bulgaaria oma.
Seda kui edukas võib ühtekuuluvuspoliitika olla, näitavad kõige paremini uued liikmesriigid. Nende majanduslik areng on muljetavaldav, ja mõned neist on tõusnud lähedale ELi keskmisele. Ma ei tea, kas me 2050. aastal ühtekuuluvuspoliitikat enam vajame, kuid lähima kümne aasta jooksul on see vajalik, kui me soovime säilitada konkurentsivõime ja teha targa valiku.
Miks? Lubage mul tuua veel üks näide: Görlitzi linn Saksa-Poola piiril. Minu jaoks on Görlitz tõeline Euroopa linn. See kuulus Karl IV valitsemisajal Böömimaale, samuti on see kuulunud Luksemburgi õukonnale, hiljem Saksamaale ning seejärel jagati see kaheks: Poola ja Saksa pooleks. Pärast Saksamaa taasühendamist sai see rohkem kui 14 aasta jooksul, aastatel 1990-2004 arvestatavat rahalist toetust riigi lääneosalt, mis põhjustas piirkonna õitsengu. Görlitzi Poolas asuvat idaosa hakati ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu rahastama alles pärast seda, kui Poola ühines liiduga. Sellest peale on see kiiresti arenenud, kuid vajab ikka veel mõned aastat ühtekuuluvuspoliitika toetust, et alustatud, kuid veel lõpule viimata tööde tulemus ei kaoks ega saaks kannatada. Görlitz näitab, et ühtekuuluvuspoliitika annab tulemusi, aga et nende tulemuste saavutamine võtab aega.
(Eelarved on alati rahaülekanded)
Daamid ja härrad, ma usun, et sellised riigid nagu Bulgaaria, peaksid saama mõistlikke rahaülekandeid. Saksamaal tõlgendatakse terminit „ülekandeliit“ üsna negatiivselt. Mina pooldan mõistlikke ülekandeid. Iga kohaliku, piirkondliku või riikliku tasandi eelarve sisaldab mingit osa ülekandeid ühelt osapoolelt teisele. Ma teen kõik endast oleneva, et netopanustaja mõiste ei oleks meie arutelus liiga esiplaanil. Kas teate, milline riik on suurim netopanustaja? See ei ole Saksamaa. Elaniku kohta on see Luksemburg. Saksamaal usuvad inimesed, et suurim netopanustaja on Saksamaa, kuid see ei ole nii. SKP seisukohast elaniku kohta on see Luksemburg, teisel kohal on Belgia ja kolmandal Taani. Peale selle leiab vähemalt 70 % ühtekuuluvuspoliitika raames uute liikmesriikide peale kulutatud rahast tee tagasi Saksamaa majandusse - seda tellimustena Saksamaa kõigi sektorite tööstusettevõtetelt.
Me peame mõistma, et maailma odav ja populistlik jaotus netopanustajateks ja netosaajateks ei kehti, kui võtta arvesse kõike, mida vastu saadakse. Euroopas saame me kõik kasu ühtsetest normidest siseturul ja ka Šveitsi, Norra ja assotsieerunud Balkani riikide turust. Just seepärast otsin ma abisaaja mõistlikku määratlust.
(Uute ülesannete rahastamine, kuid mitte vanade arvelt)
Lisaks vajab vastust traditsiooniliste ja uute kulutuste küsimus.
„Kui me peame rändealaste meetmete eest tasumiseks kärpima ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, siis lõhestab see meie Euroopa peret veelgi. Meil on lõhesid niigi küllalt ...“
Me peame olema nutikamad. Me võime teha mõistlikke kärpeid - võib-olla 5-10 % - kuid me vajame ka uusi vahendeid rände, piirihalduse ja arengupoliitika jaoks.
Euroopa meelitab endiselt. Ma ütlen seda siiralt. Elatustaseme, demokraatia ja inimõiguste mõttes pakume me endiselt huvi, eriti võrreldes meie üsna ebastabiilsete naaberriikidega. Kreeka, Bulgaaria, Itaalia ja Hispaania vahetu naabrus on üsnagi ebastabiilne. Seepärast on Vahemere piirkond ja Lähis-Ida meie ühine vastutus, meie ühine saatus. Me peame seal koos töötama. See on mõistlik tee.
„me ei vaja 2 % Euroopa SKPst. Ainult veidi üle 1 %. Ma ütleks, et meil on vaja 1,1x protsenti.“
Veidi üle 1,1 %. Aidake mul seda väidet põhjendada. Toetage mind oma riikide parlamentides. Igast 100 eurost teie palgast läheb keskmiselt 50 maksudeks. 50 Euroopa maksumaksjatelt saadavast eurost läheb Euroopa Liidu eelarvesse vaid üks. Ülejäänu jääb liikmesriikidesse riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Kui te räägite „õhukesest Euroopast“, mida mu Baieri sõbrad toetavad, siis peaksite meeles pidama, et ELi eelarve esindab vaid üht eurot viiekümnest. Õhemal alusel ei saa me kuigi palju ära teha.
Seepärast ei räägi ma 2 % ELi SKPst - üksnes 1,1x %st. Ma võitlen selle eest. Olen külastanud paljusid pealinnu, kus olen seda eesmärki kaitsnud, ja ma teen kõik, et veenda kõiki praegu, ja kavatsen seda teha mais, kui me esitame oma ametliku ettepaneku.
(Euroala eelarverida ELi eelarves)
On räägitud euroala eelarve ideest. See idee pärineb 2011. aastast. Tol ajal võis see asjakohanegi olla, kuid praeguseks on see aegunud. ELi 28st liikmesriigist kuulus 2011. aastal euroalasse 17. Peagi on liikmesriike 27 ja neist 19 kuulub euroalasse. Peale selle mõtlevad euroalaga liitumisest meie sõbrad Bulgaarias ja teistes riikides. Nüüd kui Ühendkuningriik meid maha jätab, langeb 19 euroala riigi arvele 85 % ELi SKPst. Kas peaksime ülejäänud 15 % välja jätma? Mina nii ei arva. Seepärast piisab euroala eelarvereast ühises eelarves ja me ei vaja eraldi euroala eelarvet.
(Monti omavahendid ja Oettingeri ettepanek plastimaksu kohta)
Mario Monti kõrgetasemeline töörühm on otsinud võimalikke uusi omavahendeid. Ja praegu me kaalume, mida me saame kaasata oma ettepanekusse. Kõrgetasemelise töörühma koosseisus oli 3 esindajat parlamendist, 3 komisjonist ja 3 nõukogust. Ja nad tegid otsuse ühehäälselt. Just seepärast on mul liikmesriikidele järgmine sõnum: Ärge kiirustage seda arhiveerima ega visake kohe paberikorvi. See on kokku lepitud ühehäälselt. Ideede hulgas, mida me kaalume, võiksin nimetada kliimakaitset, mis on Euroopa tasandi ülesanne, kuna meil on selged ELi tasandi CO2-heidete vähendamise eesmärgid. Pariisis kõnelesime me ühel häälel. Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem (ETS) on Euroopa poliitika. Ainus Euroopa tasandi väline osa on asjaolu, et ETSi tulud lähevad riikide eelarvetesse. Ma arvan, et oleks mõistlik, et meie Pariisis ja Marrakechis kokku lepitud kliimakaitsepoliitika ja ETS tulud peaksid tegelikult minema Euroopa eelarvesse.
Toon veel teise näite. Üks oluline keskkonnapoliitika haru on seotud plastijäätmetega. Me toodame liiga palju pakendi- ja plastijäätmeid, mis saastavad meie meresid ja ookeane. Lisaks sulges Hiina aasta alguses oma turu, sest nad ei vaja rohkem toormaterjali ümbertöötlemiseks. Varem on nad töödelnud meie plasti- ja sünteetilisi jäätmeid ümber mänguasjadeks.
„Seega tekib küsimus, kas peaksime äkki plasti ja sünteetiliste materjalide tootmise maksustama?“
See oleks vahend, mis võiks aidata suunata liikmesriikide poliitikat. Mõned neist teevad seda, kuid mitte kõik, mistõttu on turu killustumise oht. Meie lähenemisviis Euroopa kauba-, impordi- ja eksporditurul peab olema ühtne. See võiks olla Euroopa üks uus tuluallikas.
(Kas mitmeaastane finantsraamistik peaks olema 5 või 7 aasta pikkune?)
Siis peame me otsustama, kui kaua peaks mitmeaastane finantsraamistik kestma. Kas 5 või 7 aastat? Oleme uurinud kõiki võimalusi: Kas me peaksime seda Ühendkuningriigi lahkumise ja suuremate kulude tõttu 2 aasta võrra pikendama? Nõukogu tahab 7 aastat, parlament 5, et ühendada finantstsükkel demokraatlikuga, sest parlamendi ja komisjoni volitused kestavad 5 aastat. Kui näiteks Junckeri komisjon teeb ettepaneku, millega peab hakkama tegelema komisjoni järgmine koosseis, või kui praegune parlament võtab vastu eelarve, millega järgmine parlament toime peab tulema, siis ei ole see väga demokraatlik. Seepärast teen ma ettepaneku, et mitmeaastane finantsraamistik peaks veel viimast korda jääma 7aastaseks ja seejärel lühenema 5 aastale, jäädes sama pikaks kui parlamendi ja komisjoni koosseisu ametiajad. Nii oleksid need 7 aastat sillaks edaspidise demokraatlikuma, 5 aasta põhise süsteemini.
Nüüd paar sõna tagasimaksetest. Kui me lõpetame Ühendkuningriigi tagasimaksed, mis on ajaloo suurimad, peaksime kaotama ka väiksemad. Ei mingeid tagasimakseid enam! See vähendaks bürokraatiat ja me teeme kindlasti ettepaneku, et uue mitmeaastase finantsraamistiku raames ei oleks enam mingeid tagasimakseid.
Nüüd sellest, mida härra Arthuis nimetab Galaktikaks, ehk ELi rahandusest väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku ja ELi eelarvet. Eelarveline suveräänsus on Euroopa Parlamendi väga oluline vastutusala. Ma arvan ka, et on täiesti õigustatud küsida, millised praegu väljaspool ELi eelarvet olevad rahastamisvahendid tuleks eelarvesse integreerida. Üks silmapaistev näide on Euroopa Arengufond.
Arutades finantskärpeid, peaksime me pöörama pilgu ka praegusele eelarverubriigile 5: personali- ja halduskulud. Seda arutelu ei ole võimalik vältida. Ma tean, et viimase viie aasta jooksul on komisjoni töötajate arvu vähendatud 5 %. Kuid me ei saa seda teha lõputult. Komisjoni eelarve- ja personalivolinikuna palun ma tagada, et komisjon jääks tegutsemisvõimeliseks, st et talle jääks piisavalt töötajaid. Kui liikmesriikide arv väheneb, võime me olla sunnitud vähendama töötajate arvu, kuid lubage meil töötada paar järgmist aastat stabiilse töötajate arvuga ja alles pärast seda, kui on näha, kuhu me liigume, vähendada komisjoni töötajate arvu asjakohasel ja mõistlikult määral võtmaks arvesse, et Ühendkuningriik ei ole enam ELi liikmesriik.
(Sündmuste ajakava pärast meie ettepaneku esitamist)
Ja veel viimane küsimus. Kui pikk peaks olema meie ettepaneku vastuvõtmise aeg? Vaatame, kuidas varem on olnud. Komisjoni president tegi oma ettepaneku 2011. aasta juunis, kuid seejärel ei toimunud suurt midagi. Oma varasemal, Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa peaministri ametikohal vastutasin ma samuti eelarve eest. Me esitlesime oma järgmise aasta eelarveprojekti septembris. Euroopa Liidus teeme me seda tavaliselt detsembris. Kas oskab keegi mulle selgitada, miks peab järgmise aastakümne eelarveraamistik olema valmis nii vara? Sellel on mõtet vaid juhul, kui seda ei peideta sahtlisse, et kunagi hiljem arutada. Meie partnerid vajavad õigus- ja finantskindlust. See on ilmne kõigi kuluprogrammide, eelkõige 2020. aasta järgse programmi „Horisont“, ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika puhul. Sidusrühmad soovivad võimalikult vara teada saada meie seisu ja seda, kui suuri kärpeid kavatsetakse teha. Kuid Barroso komisjoni ettepanek võeti vastu alles 2013. aasta detsembris. Miks? Olgem ausad: see ei olnud nõukogu jaoks prioriteetne, Saksamaal olid tulemas valimised ja rahvas läks liikvele. Paistab, et nii tõsiselt siis Euroopa eelarvet võetaksegi. Lubage mul tagasihoidlikult huvi tunda - millal kavatsevad valitsused Euroopa eelarve vastu võtta? Kas nad on valmis hakata seda arutama 2018. aasta mais?
Meil on käes kuues mitmeaastane finantsraamistik. Esimene algas 1988. aastal. Vaid ühel korral on eelarve arutelu katkenud Euroopa Parlamendi valimiste tõttu. See juhtus 1999. aastal 2000.-2006. aasta finantsraamistiku puhul, kuid Euroopa Parlament ei mänginud siis ELi eelarveküsimustes otsustavat rolli. Kuid nüüd kindlasti mängib. Seega on kaks võimalust. Esimene võimalus on esitada projekt ja vaadata, mis edasi saab. Siis on väga tõenäoline, et meil tuleb valimiskampaania juhtkandidaatidega, kellest üks lubab teile suurema raha eest paradiisi ning teine vähem kulutamist ja võimalikult vähe raha Brüsselile. Ei ole raske ennustada, kelle lubadus on meeldivam ja seega tõenäolisemalt realiseerub. Kui parlament on ametisse asunud ja kuulanud ära 27 uut volinikku ning meil on komisjoni uus koosseis paigas, siis tuleb mõnda meie ettepanekut muuta ja komisjon esitab uue ettepaneku. Ja me oleme 2020. aasta detsembris taas samas olukorras ega ole eelmisest korrast midagi õppinud.
Miks ma pooldan head valitsemistava: Me esitame projekti mais ning praegust eesistujariiki Bulgaariat, järgmisi eesistujariike Austriat ja Rumeeniat kutsutakse üles sellega koheselt tegelema hakkama ning panema selle aegsasti Euroopa Ülemkogu päevakorda. Kui nad alustavad asja arutamist veebruaris ja see muutub prioriteediks, siis saame me lõpetada läbirääkimised loodetavasti Sibius 2019. aasta mais. Kui see meil õnnestub, saadame me maailmale tugeva signaali, et Euroopa on võimeline tegutsema ja isegi üksmeelt saavutama.
Seega on peamiseks sõnumiks: julgeolek, majanduslik jõud, konkurentsivõime, solidaarsus ja jätkusuutlikkus. Me kulutame raha üksnes siis, kui see toob lisaväärtust. Ja sellest lähtudes palume me liikmesriikidelt raha Euroopa lisaväärtusega poliitika elluviimiseks.
Meer over ...